Lời bài hát: Untsakad. Sõduri Unistus.

Ohtu paikese viimased kiired
laane taevasse sarama loid
ja kui oo sinult kajaka tiivul
kodu randadelt sonumeid toi.
Minust maha jai kodune talu,
kivid, kunkad ja niitude raad,
seal kus lapsena jooksin paljajalu,
koplis kase all lillede raal.
Kaugel jarvede taga kus metsad
latvu tostavad pilvede pool,
kaugel metsade taga, kus meestel
saatus tundmatuid muresid toob.
Minust maha jaid isa ja ema,
minust maha jaid ode ja vend,

ei ma teagi kas elavad nemad,
kas neil saabund on priiuse tund.
Tahan jouda veel kodumaa randa,
naha touseva paikese tuld,
tahan puhata kallima rinnal
naha loojuvat paikest kui kuld.
Ja kui saatus on maaranud mulle,
et ma kodumaa kollet ei nae
siis mu unelmad randavad sinna,
kus on saramas pohjala oo.